Take the time to cherish everything you see...

Kõlab küll juba kulunud klišeena, kuid sellegipoolest panen teele oma vabandused, kuna viimasest kirjatükist on möödas juba kuu aega. Peamiseks põhjuseks on taaskord puhtakoeline laiskuss.. kuid osalt võib süü veeretada ka töömehe kiirele elutempole (selline see eestlane juba kord on). Kuid lisaks töötamisele, olen jõudnud käia ka mõnel päris huvitaval üritusel ja ühes väga huvitavas kohas...

Töötamise all pidasin siis silmas loomulikult õhtuseid tantsutunde, mida on üldjuhul kokku ligi neljal - viiel, on juhtunud ka kuuel õhtul nädalas. Ning tantsutamisele lisaks on tekkinud juurde ka tööd, sellest kolimisfirmast. Nii siis ongi viimasel ajal juhtunud nii, et äratus on 6.30 või vahel ka 5.30, seejärel väike dušš, kiire lonks kohvi ja rongi peale. Kolimistöölt naasen reeglina kuskil kella nelja paiku, kuid on juhtunud ka, et olen kell 1 juba tagasi ja on juhtunud ka, et lõpetame, alles 8 paiku.. (ära küsi.. :S). Seejärel taaskord väike dušš ja kerge söök (vahest oleme Martiniga pärast tööd käinud söömas Cheers´i nimelises baaris, kus 10 doltsi eest saab väga viisaka prae ja kui 5 doltsi juurde panna siis saab pindi karastavat õltsi ka.. :P) Ja seejärel kuskil kella 8-ks jälle jalgakeerutama.. et kuskil poole 11 paiku lõpuks koju laekuda.. ja taaskord väike dušš ja kiire söök võtta.. ja vot ei ole siis enam viitsimist blogi kirjutama hakata.. ja kui ka on vabam päev, siis juba ette tead, et võiks/peaks blogi kirjutama.. aga sellega on jälle nii, et käsu peale ei tule.. :D Noh.. loomeinimeste värk...

27. veebruaril käsime Martiniga taaskord Olympic Park'is. Seekord polnudki eesmärgiks hottooge müüa, vaid hoopis gold seatingul tipptasemel kergejõustikut vaadata ning meie omale Eesti 400m rekordinaisele Maris Mägile kaasa elada.. :) Võistluse nimeks oli Sydney Track Classic 2010 ning kohal olid teiste seas austraallaste aud ja uhkused - teivashüppe olümpiavõitja Steve Hooker, naiste kettaheite olümpiavõitja Dani Samuels, tõkkejooksja Sally McLellan; lisaks veel põhjanaabrist odaviskaja Tero Pitkamäki. Marisega õnnestuski paraku mul nii palju kohtuda, et kui tema ja teised jooksjad staadionile tulid, siis märkas ta mind staadioni serva ääres seismas ja peale edusoovimise ja plaksulöömise, meil ei õnnestunudki suhelda.. aga no piisas minu plaksustki, et 200m isiklik rekord joosta.. :P

Pühapäeval, 14. märtsil, seadsin kella 10 paiku hommikul, sammud taaskord Bondi Beachi poole. Seekord selleks, et osa saada maailma parimate surfarite mõõõduvõtmisest üritusel nimega Boost Mobile SurfSho 2010. Tegemist oli esimese proffide osavõtul toimunud surfivõistlusega Bondi rannas, üle 22 aasta. Ja osalejate nimekiri oli muljetavaldav.. Mina, kes surfiga enne absoluutselt kursis ei olnud, olin kuulnud vaid ühe mehe nime - Kelly Slater (pildil), tegemist on 9-kordse maailmameistriga, kes ei pidanud paljuks ka Bondile võistlema tulla. Veel osalesid kõvematest nimedest Taj Burrow (hetke nr. 1 maailmas), Owen Wright (võitis selle võistluse), Mick Fanning (ka paarikordne maailmameister). Show oli võimas.. rahvast oli murdu ja päike küttis taaskord halastamatult.. sinna, kuhu mu käsi ei ulatunud päikesekreemi määrima (seljale), olid õhtuks tekkinud, justkui joonistatult, punased päikesepõletuse laigud ja triibud, lisaks põlesid jalalabapealsed korralikult ära (ei taibanud sinna kreemi panna). Vahepeal toimus seal igast vaheshowsid ja nänni loopimist rahvasekka, nii et ei saanud juhust kasutamata jätta ja nii sain minagi selle ürituse reklaamsärgi omanikuks.. :P (veits väike küll on, aga masu ajal käib kah..).

Eile, 19. märtsil, tegin siis teoks oma ammu plaanitud käigu Blue Mountains'isse (Sinimägedesse). Sinimäed asuvad Sydney kesklinnast umbes 2-tunnise rongisõidu kaugusel. Kuna Martin oli seal juba jõudnud paar korda käia, siis võtsin selle väikese tripi omapead ette. Ärkasin hommikul kell 8, et võtta väike kehakinnitus ning pakkida seljakotti kõik vajaminev (veepudelid, fotokas, vahetussärk, läpakas, päikesekreem, banaanid ja üks virsik!). Läpakas nüüd väga vajalik just ei olnud , aga 2-tunnine rongisõit möödus filmi vaadates märkamatult ning tagasisõites oli hea võimalus vahetud muljed kohe kirja panna. Kuna minu silm ei olnud sellist loodust veel näinud, siis jättis eilne päev mulle vägagi suurepärase mulje... Infopunktis küsis sõralik tädike mult, et kui pikka matka soovin ette võtta, siis sai vastatud, et noo nii selline 4-tunnine võiks umbes olla.. ja kusjuures täpselt nii kaua mul läkski (pluss tunnike rongijaama edasi-tagasi käimine) , peatudes vast 5-10 minutiks, et energiavarusid täiendada ja ümbrust imetleda. Jalutuskäik viis mind mööda ülemist kaljuserva erinevatesse vaatluspunktidesse, kust avanesid imelised vaated allpool laiuvale vihmametsale ning hiiglaslikele kajuseinadele. Seejärel pöördus rada alla vihmametsa, kus tunde järgi oli temperatuur vähemalt 10 kraadi jahedam, kui üleval. Erinevad joad, taimestik, papagoid ja kaljuseinad, olid vaatamist väärt... Ja kui juba alla kord mindud sai, siis viimane kolmandik möödus enamjaolt ülesmäge minnes ning trepiastmeid neelates (siiani on veel maitse suus.. ja lihastes) - vahetussärk oli väga hea idee. Sinimägede kuulsaim vaatamisväärsus on kindlasti kolmest kaljunukist koosnev moodustis, nimega Three Sisters (Kolm Õde, pildil minu pea kohal). Ega siin jutuga nähtut kirjeldada on raske... seda peab ise nägema! Lisaks mälupiltidele, jäävad Sinimägesid veel meenutama ka 117 fotot, mis märkamatult klõpsutatud sai... (võite huvikorral osasid feisspukkist või orxist kaeda..).

"Tervitusi toome.. Palmisaarelt... dudududuuuu duduu.. "

PS! Pool aastat, pool reisist... nagu niuhti läinud... :)

Over & out...